Esimesed unenäod

Esimesed unenäod, millest ma tean, on minuni küll jõudnud ema suu läbi, sest ma olin liiga väike, et ise mäletada. Mul pole siiski põhjust neis kahelda, sest olen sama lugu uuesti ja uuesti kuulnud. Küllap oli see mu emale ka raske aeg. Oli umbes 2-aastane. Ärkasin sageli öösiti üles ja nutsin lohutamatult. Ema püüded mind rahustada olid täiesti asjatud – ta rääkis minuga, laulis, vihastas, jootis, söötis, ühesõnaga tegi kõik võimaliku, kuid mitte miski ei aidanud. Ühel hetkel ma lihtsalt jätsin nutmise järele. Ta oli minult küsinud, miks ma sedaviisi nutan ja ma olin talle rääkinud põlemisest. Ma pole kunagi üle elanud ühtegi tulekahju, aga need unenäod kordusid ööst öösse ja iga kord samamoodi. Kui ma sain pisut vanemaks, siis kadus see kõik äkki.