1991 aastal tuli Jumal minu ellu. Ma ei olnud osanud teda enne otsida, sest mitte keegi polnud mulle temast rääkinud, aga ometi nägin ma hetkega, et see on õige tee. Läksin pühapäevakooli, kus loeti ka Piiblit – tegingi siis oma esimese tutvuse Piibliga (kui vast esivanemate gooti kirjas Piibli lehitsemine välja arvata). Sain omale laste pildipiibli, mida ma päris mitmeid kordi lugesin. Tutvusin ka Johannese ilmutuse raamatuga ja Uue Jeruusalemma kirjeldusega. Mõni aeg hiljem nägin unes Uut Jeruusalemma.
Oli ilus varasuvine päev – kogu loodus oli just tärganud. Päike säras kõrgel helesinises taevas. Mu ümber olid mõned inimesed (ma ei tea, kui palju täpselt, võib-olla sadakond). Kõik olid väga rõõmsad ja ülevas meeleolus. Nägin üht säravat linna ja jooksin kõigile teatama, mida ma nägin ning kiirustasin siis kähku linna poole. Seisime linna väravate ette – teadsin, et see on Taevase Linna väravad – müürid selle ümber olid erevalged ja vundamendiks oli 7 kihti erinevaid kalliskive. Kõik see säras kirkalt päikesepaistes. Väravad olid suletud, aga asi polnud selles, et meid oleks väravate taha jäetud, vaid neid polnud lihtsalt veel avatud. Teadsime, et kohe avatakse väravad ja meid lastakse sisse. Kõik ülejäänud maailm kaotas oma tähtsuse – see pidi muutma olematuks, kuid meid ei pannud see hoopiski muretsema.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar