Hävitatud inimkond...

Olin üksinda kosmoselaevas ning nägin, kuidas välised jõud (ei tea täpselt, millised ja kuidas) inimkonna hävitasid. Teadsin sellest hetkest, et olen siin maailmas täiesti üksi – ühtegi inimest pole enam jäänud. Ometi ei tekitanud see minus hirmu. Püüdsin kosmoselaeva raadioaparaatide abil maailmaga kontakti luua, kuid keegi ei vastanud mulle. Ma ei kaotanud lootust, vaid juhtisin laeva Maale. Esialgu tundus, et kõik on mahajäetud ning kuskil pole enam mitte kedagi. Terved linnad oli tühjad. Peagi siiski selgus, et sadakond või rohkem inimest oli siiski veel alles jäänud, kuigi nad olid üle maailma laiali pillutatud. Esimene mõte oli, et me peaks kokku kogunema, kõik, kes veel olid jäänud. Asusin kohe tegutsema, et kõik allesjäänud üles leida. Mõtlesin, kuidas tegutseda edasi ning kuidas hakkame me nüüd elama, kui Maa on nõnda tühjaks jäänud.