Seisin liivasel rannal ja vaatasin mustava mere poole. Meri oli samasugune kummaliselt tume nagu ühes eelmises unenäos tühjusest. Valguski ei tulnud päikeselt, vaid oleks juskui olnud kõikjal ümberringi. Samas oli taevas pime, aga mitte nagu öösel, vaid justkui kuidagi teisiti, otsekui poleks taevast üldse olnudki.
Korraga nägin ma Jumalat päris enda lähedal. Ta nägi välja just selline nagu kõrvaloleval pildil, isegi sirkel oli tal käes. Ta oli minu poole küljega ja vaatas merele. Siis tõstis ta oma käe (vasaku, sirklit hoidva käe) ning suunas sirkli mere poole. Merest tõusis helesinine jäämägi, mis kiiresti kasvas, kuni lõhestas kogu taeva. Lõhe läks aina laiemaks ning läbi selle nägin ma uut maailma. Nägin loomi, linde ja kalu (delfiine) ning sillerdavaid koskesid, sinist taevast hõredate pilvedega. Kogu maailm oli üle kallatud valgusega ning kõike seda, mida ma nägin, saatis kaunis muusika. Vaatasin imelist värvidemängu ja naeratasin õnnelikult – vanast oli sündinud uus, kirgas maailm...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar