Ingli nägemus

Sel hommikul ärgates olin suisa tõsine...

Ma viibisin ühes tundmatus majas, kus oli hulk lapsi. Korraga ilmus nende laste keskele üks Ingel. Ma ei näinud tema nägu, kuid välimuse järgi oleks ta võinud olla ükskõik kes tänavalt, ühesõnaga ei midagi erilist selles mõttes. Ta oli riietatud helerohelisse rüüsse ning tiibu tal kindlasti ei olnud. Ometi teadsin, et see ta on, Ingel. Seisin pisut eemal, sest tundsin liiga suurt aukartust, et temale lähemale minna. Ta kadus hetkeks, kuid ma teadsin, et ta tuleb tagasi. Tundsin hinges nõnda suurt ärevust, et lausa jooksin eemale sellest kohast, kuhu ta tulema pidi. Kuid see polnud hirmuärevus.

Hetk hiljem olin mingis saalis, mis mõnes mõttes meenutas suurt kunstisaali. Jäin vaatama midagi hallil seinal, kui korraga seisis Ingel mu selja taha. Mul polnud enam võimalik kuhugi põgeneda, isegi kui ma oleksin tahtnud ja nii ma lihtsalt ootasin, mis tal öelda. Esialgu ta vaikis, kuid siis näitas ta halli seina poole. Seinale olid ilmunud pildid. “Hunt,” ütles Ingel ning kadus taas. Seinal oli tõepoolest rida hundipilte. Neist esimene oli ilmselt muistse egiptuse stiilis must hundipea kujutis. Pildid olid väga erinevad ning viimastel piltidel polnud enam hunt kui selline, vaid hoopis auto. Kõige viimase pildi peal oli lendav auto, mis kujutas lähemat tulevikku. Vaatasin neid mõnda aega, saamata aru, mis seos on hundil autoga, kuid siis mõistsin korraga sõnumi sisu. Ingel oli mulle öelnud “hunt” ja näidanud kõikide piltide peale. See tähendab, et kõik need kujutised tähendasid ühte ja sedasama asja. Ta oli mulle öelnud, et kuigi vorm muutub, jääb sisu ikkagi samaks. Ehk siis, kuigi aja kulgedes inimene võib-olla väliselt muutub, jääb ta sisemiselt ikkagi samaks.

Mulle meenus ütlus:“Inimene on inimesele hunt.” See tähendab, et inimesed on läbi aastatuhandete samade hädade all vaevelnud ja vajavad tänapäeval sama palju meeleparandust kui tuhandete aastate eest, kuigi mõni võib arvata, et religioon on miski iganenud. See unenägu andis mulle veelkord mõista, et sisult oleme me samad kui aegade alguses ja vajame Jumalat niisama palju kui siis, kuigi aeg ja inimteadvus on võtnud hoopis tehnoloogilisema kuju.
Teine huvitav asi, mis mind köitis, oli see pildirida. See kujutas endast inimest läbi aegade. Huvitav on see, et esimene pilt, muinasegiptuse hunt, võis olla umbes 6000 aastat vana, ehk siis ulatuda Piibli–inimkonna alguse aegadesse. Viimased kolm pilti kujatasid aga tehnoloogilist arengut. Esimene neist oli harilik valge auto, umbes 60.ndate mudel, lahtise katusega, ehk siis kujutas aega 20.saj keskpaigas. Teine neist oli põhimõtteliselt seesama masin, ainult et keegi oli talle propelleri taha monteerinud (küll ebaõnnestunult, vaid katsetuste korras), ehk siis kujutas see tehnoloogiliste murrangute aega, võib-olla 20.-21.sajandi vahetust. Viimane pilt lendava masinaga ulatus võib-olla umbes paarkümmend aastat tulevikku. Sellega lõppes terve pildirida. Mul tekkis kohe küsimus, kui esimene pilt ulatus inimkonna algusaegadesse, kas võib viimane pilt tähistada inimkonna lõpuaegu? See peaks siis üsna lähedal olema...
(10./11.september 2001)