Õppige armastama

Ühes unenäos sõitsin koos emaga bussis kodu poole. Buss peatus ning me teadsime, et see on lõpp-peatus ning me peame maha minema. Koht, kuhu olime sattunud, polnud aga hoopiski mitte kodu. Tundus, nagu me oleks sattunud teise dimensiooni või teisele planeedile, ometigi oli ümbrus väga sarnane Maale, eemal oli isegi üks kummaline linn valgete kõrgete majadega, mis vahepeal tundusid valgete kaljurahnudena. Seisin ühe maja nurga juurde ning vaatasin üles. Nägin umbes 10 Maad ringikujuliselt pea kohal taevas. Iga maa juures oli oma Päike ja Kuu. Maakerad moodustasid ilusa sümmeetrilise ringi. Vaatasin uuesti ning nägin siis vaid ühte Maad, kuid juba palju lähemalt. Võisin eristada mandreid ja ookeane ning pilvi taevas. Pilved aga tormasid ebaloomulikult kiiresti, nagu oleks kohutav torm Maa peal olnud. Mõtlesin, et kuidas me küll korraga Maast nii kaugele oleme sattunud. Kusagilt sain aga teadmise: “Te (inimkond) ei saa enne Maad tagasi, kui te ei ole õppinud armastama.” Sain sellepeale kurvaks, kuid ometi lootsin, et inimesed õpivad üksteisest hoolima.