Lumeväljad

Maa oli katnud igavene öö ning lisaks sellele ka lõppematu talv. Ometi olid selles pimedas ja külmas maailmas inimesed, kes katsusid oma eluga toime tulla. Kõndisin koos ühe tuttavaga lumeväljal. Meie kõrval oli jõgi ning teisel pool jõge nägin valgusetäppi, kuhu oli meil plaanis jõuda. Lähedal polnud aga praktiliselt midagi näha, ka jõge mitte. Kõndisime mõnda aega mööda lund, hoides üksteisel käest kinni, et mitte eksida. Siis aga leidsime kellegi lumes seismas. Ütlesin seisjale, et ta võtaks mu käest kinni, et saaksime koos edasi minna, sest teisiti poleks ta teed leidnud.