Kurjuse väed

Lugu algas mingisuguse Eesti Vabariigile tähtsa sündmuse tähistamisega, sest oli rajatud postament, kuhu peale seati seisma keegi Eesti riigile tähtsatest inimestest ning talle pandi tammepärg ümber kaela. Samal hetkel aga nägin, kuidas see postament ja see sündmus taandus väetiks teise sündmuse ja postamendi ees. Keegi ei pannud enam tähistajaid tähele, sest teise, kõrgema postamendi otsa oli roninud mees, kellest teadsin, et ta peab end satanistiks. Ta nägi välja tavalise mehe moodi, seljas oli tal laiatriibuline pikkade varrukatega särk ja tal olid pikad juuksed. Tegemata välja tähistavatest eestlastest, hõikas ta kõval ja selgel häälel inglise keeles:
„If you think that this [Evil] is right,
then clap your hands like this!“
Ta tõstis käed ja hakkas neid teatud rütmis plaksutama. Siis nägin, et taevas oli muutunud tumedaks, nagu oleks taamal rasked vihmapilved, kuid see oli midagi enamat kui pelgalt vihmaeelne pimedus. Taevas oli otsekui valguse kadumise raskus. Üle paljaste lagendike vaadates, nägin, et tervet silmapiiri palistasid inimeste väed, kes kandsid käes tõrvikuid ja plaksutasid ja trampisid ühes rütmis jalgu. Nende rivid ulatusid nii kaugele kui silm ulatus ning nende üksmeelne plaksutamine ja trampimine kõlas otsekui kõuekõmin ja samas otsekui oleks nad valmistunud lahinguks. Siis vaatasin taas mees postamendil. Postamendi ümber oli kogunenud rahvahulk, kes hakkas ühel häälel skandeerima: „A-bomb! A-bomb!“
Mees postamendil ei oodanud nii radikaalseid nõudmisi ning kõhkles vaikides, kas see on ikka vajalik. Mehe kõhklust nähes lükkas rahvahulk ta postamendilt alla, kasutades lõhkumismasinat (sellist, millel raske kuul trossi otsas ripub ja millega maju lammutatakse). Rahvahulk pidi saama oma tahtmise…