Olin ühes suures raudses kindluses. Kindluse ümber oli eesõu ning õue ümber samasugune kõrge rauast müür. Kindlust rünnati ning minu kõrval kindluses seisjad näitasid mulle ründajaid. Tegemist oli nii suuruselt kui välimuselt erinevate koletiste ja monstrumitega, kelles võis ometi näha, et tegemist on moondunud inimestega. Nad olid tulnud juba üle müüri ning täitsid siseõue. Vaatasin just siseõue tunginud monstrumeid, kui mulle näidati, et need, kes müüri taga on, on veelgi hirmsamad. Tõesti, müüri taga nägin veelgi suuremaid ja hirmuäratavamaid peletisi.
Jahmatav oli see, mis järgnes. Mul oli seljas maani valge kleit, mis oli nii valge, et säras ja helendas. Ma läksin esimese kindlusse tunginud monstrumipaari juurde, panin oma käed nende südamete kohale ning ütlesin kindluses olijatele: „Kui neid on loonud Kurjus, siis ainus viis neid võita on Headusega“. Seejärel läksin kindlusest välja ning kõndisin üle tühjemaks jäänud siseõue välismüürini. Kindluses olijad vaatasid mulle hämminguga järgi, sest kõndisin kindlalt ja uhkes üksinduses otse vaenlastele sülle. Astusin aga hirmu tundmata väravast välja, et asetada samamoodi oma käsi koletiste südametele, et neid vabastada. Mõne hetke pärast nägin, et kurjuse kütkes olnud ja iseseisva mõtlemise ja inimese välimuse kaotanud koletistest olid saanud rõõmsad inimesed. Naeratasin neile head meelt tundes.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar