18./19.august 2009

Sel ööl nägin unes vanakurja ennast. Vastupidiselt stereotüüpsetele kohutavatele kujutluspiltidele oli nähtud tegelane väga ilus. Tal olid taevakarva sinised silmad, tumedad läikivad juuksed ja pisut nukker ilme. Ta oli suisa nõnda ilus, et see tegi paratamatult jalust nõrgaks, temasse oleks olnud raske mitte armuda. (Aga seal polnud ka midagi imestada, sest Lucifer on ju tegelikult kunagine Valguseingel.) Vanakuri märkas mu nõrkusehetke, kuid ma vaatasin kõigest hoolimata talle rahulikult otsa ja ütlesin, et ma ei lase end sellest „keemiast“ segada, sest minu elus on olemas inimene, keda ma armastan ja mistahes tunded mul kellegi teise vastu tekivad, ei lase ma end sellest häirida. (Olen seda ka ärkvel olles enesele öelnud). Minu sõnade peale pööras ta pead ja nägin, et ta ohkas pisut nukralt.(Kõrvalolev pilt on pärit netist, selle autor on Tuuliky ja tegelikult ei kujuta see hoopiski mitte Luciferi, vaid ilmselt mõnda Sõrmuste Isanda tegelastest, aga see lihtsalt sarnanes väga tegelasega mu unenäos.)

Nägin seejärel, et ta kraapis puu sisse ühe nime. Taipasin ehmatusega, et see on inimene, kelle hinge vanakuri järgmisena endale nõuab. Ma ei mäleta, kas tegu oli mulle tuttava või võõra inimesega, aga palusin südamest, et vanakuri ei võtaks seda hinge. Sellepeale ütles ta, et annab mulle ülesande ja kui ma selle täidan, on hing vaba, kui mitte, jään ka mina igaveseks tema juurde. See oli väga suur risk mu jaoks. Ülesanne oli ometi naeruväärselt lihtne – pidin tunni aja jooksul kahest kassipojast vähemalt ühe peidukohast välja meelitama. Samas kummitas minus mõte, et vanakuri teeks mida iganes, et mind selle täitmisel takistama. Ometi vaatasin taas talle otsa ja ütlesin, et võtan väljakutse vastu. Kuigi vanakuri üritas mind segada, tulid mõlemad kassipojad esimese kutsumise peale välja ja ma olin jahmunud, kui kergesti ülesanne lahendatud sai. Mõtlesin, et ehk pani ta mu proovile – kas julgen üldse kellegi hinge päästmise nimel oma hinge nõnda kaalule panna.

Seejärel viis vanakuri mind põrgut vaatama. Põrgu ise ei olnud kuigi hirmus. Tegemist oli ühe suure kivilinnaga, umbes nagu Lasnamäe, nägin ka suuri vabrikuhooneid taamal tossamas. Linnas oli hämar, otsekui vahetult enne öö saabumist. Patused hinged aga olid muudetud nälkjateks, kes igal pool mööda linna ringi roomasid. Imestasin, et põrgu ei olegi kuigi kohutav paik. Sellepeale ütles vanakuri, et põrgu näib igale inimesele isemoodi – seal paistab just see, mis kellegi jaoks kõige hirmsam on. Tõesti, mulle ei meeldi kivilinnad ja vabrikud ja samuti armastan ma valgust, aga ikkagi ei näinud põrgu mu silmis eriti koletu. Siis ütles vanakuri, et igaüks näeb põrgut vastavalt nii jubedalt, kui must tema südametunnistus on – mida mustem südametunnistus, seda süngem põrgu.

Vaatasin siis neid armetuid nälkjaid ja mõtlesin, kui hirmus neil küll siin olla võib ja ütlesin siis otsekui iseendale, et ma tahaksin kõik need hinged põrgust päästa. Mul on ju terve igavik, arvasin ma, hingede arv on aga piiratud. Igaviku jooksul jõuaksin nad kõik päästa ja aega jääks igavesti palju ülegi.

Mis vahepeal toimus, ei tea, siis nägin aga, kuidas keegi inimene tahtis vanakurja hävitada. Vanakuri lamas selle inimese jalge ees ja piisanuks vaid ühest hoobist tema hävitamiseks. Seepeale nägin üles vaadates pilve serval Jumalat suures valguses. Ta ütles: „Ärge hävitage teda, sest ka tema on minu loodud!“