20./21.aprill 2011

Saabunud olid maailma viimased päevad. Teadsime, et peagi hävitatakse praegune maailm ning selleks asuti tegema juba ettevalmistusi. Need, kes olid end pühendanud usule, said asuda reisile mingit sorti lennumasinaga, võimalik, et lihtsalt lennukiga. Igatahes see oleks olnud nagu pealt lahtine, nii et nägime lennates ümberringi, mis toimus. Selle lennukiga oli aga nii, et see ei pidanud enam kunagi Maale tagasi pöörduma, vaid sõitma otse taevasse. Mäletan, et sellele lennule, kuhu mina läksin, läks veel vaid käputäis inimesi, ning ma imestasin, et vaid nii vähesed on taeva vääriliseks arvatud. Hiljem aga hakkasin unes arutlema, et ju selliseid "lende" on üle maailma rohkemgi. Mul ja teistel reisijatel oli kaasas ka väike pagas - kohvrid isiklike asjade ja riietega. Mõtlesin, et mis ma taevas ometi maiste asjadega peale hakkan, aga samas arutlesin, et las nad siis olla. Mõtisklesin selle üle, et kui kohtun taevas Jeesusega ning ta ütleb, et pean oma maised asjad maha jätma, siis teeksin seda ilma igasuguse kurbuseta, sest taevas on kindlasti võrreldamatult paremaid asju ja neid lihtsaid maised hilpe ja esemeid ma seal kindlasti ei vajaks.

Lahkumine toimuski lennujaama moodi paigast ning paljud mu lähedased olid tulnud mind ära saatma. Seal oli näiteks mu ema ja mõned teised sugulased. Keegi neist ei olnud kristlane. Millegipärast toimus see lahkumine suurema kurbuseta, nagu oleksin läinud lihtsalt mõnele järjekordsele reisile. Hiljem kuulsin kedagi (ilmselt mõnda taevaelanikku) küsimas teiselt, et mis teha nendega, kes pole kristlased, aga pole ka teinud halbu tegusid (tapnud, röövinud) ehk et on elanud kristlikku elu ilma ise Jumalasse uskumata. Ta küsis, et kas nemad lähevad ka põrgusse. Seepeale vastas vestluskaaslane talle, et ei, nemad ei lähe, nemad pannakse "kõrvale" - võimalik, et siis mingisse kolmandasse paika, mis pole ei taevas ega põrgu.

Igatahes asusime me lennukiga teele ning me teadsime, et see on viimane kord, mil näeme maad. Kui lennuk oli õhus, vaatasime me Maa poole tagasi ning märkasime, kuidas kõikjal vesi tõusis, uputades suuri maa-alasid, kuigi siiski mitte kõike. Mitmed hävingud seisid veel ees. Korraga ümbritsesid lennukit sajad kuldselt säravad inglid, kes meid meie teekonnal saatsid. Ühel hetkel teadsin, et pean veel kord Maale naasma, et sealseid inimesi aidata. Eemaldusin mõtte jõul lennukist ning leidsin end Maalt, mille viimsed päevad olid alanud. Taamal nägin taevas korraga suurt valgust taevast maa peale tulevat ning teadsin, et see ongi Jeesuse tulek maa peale ning peagi täidab see valgus kogu maa. Mu hing oli suurest rõõmust ärevuses. Teadsin aga, et tulin siia Maale selleks, et siinsete deemonitega võidelda ning veel mõned inimesed igavesse õndsusse aidata. Nägin neid deemoneid, nende õõvastavaid nägusid siin-seal enese ümber ning asusin nende vastu võitlusse.

Ma ei tea kaua või kui edukalt võitlesin, igatahes teadsin, et pean nüüd tagasi pöörduma, tagasi taevasse. Astusin edasi mööda laia metsarada meenutavat teed, kuni nägin tee kohal hõljumas sinakalt säravat valgustäppi. Teadsin, et pean kõndima selle valguse juurde ja laskma selle endasse. Niipea, kui valgus minusse sisenes, tundsin, et kõik minus muutub. Mind kanti kiiresti mööda seda teed edasi ning mu vana ihu hakkas uuenema. Vaatasin oma käsi - mu sõrmedel olid mõned haavad, ent edasi kulgedes tundsin ja nägin, et kõik minus uuendati ning haavad kadusid ning mu ihu muutus täiuslikuks. Selle uuendatud ihuga kanti mind edasi taeva poole.