31.märts/1.aprill 2012 (enne palmipuudepüha)

Olin Hiiumaal, Õngul. Aeg oli ilmselt varakevadine, sest mere peal oli kohati veel jää, puud olid veel raagus ning 8-9 paiku õhtul oli juba üsna pime. Lugu algas keskpäeval, mil otsustasin jalutada üksi mereranda. Mul oli kaasas tavaline aiakäru, võimalik, et tahtsin sellega mererannast midagi tuua. Korraga kaotasin ma teadvuse ning ärkasin juba mererannas olles. Olin kõndinud sinna unes enese teadmata. Oli juba õhtu, kell oli 8 või 9, aga taevas hämardus kiiresti. Mu esimene mõte oli, et teised vist juba kodus muretsevad, kuhu ma nii kauaks kadusin. Korraga aga vaatasin juba tumesiniseks muutunud tähistaevasse ning nägin seal otsekui väikeseid valgeid välkusid. Ent siis selgus, et tegu oli langevate tähtedega - neid ilmus taevasse üha tihedamalt ja tihedamalt. Sel hetkel teadsin, et näen nägemust ning ma heitsin rannateele kividele põlvili, nägu taeva poole. Teadsin, et mulle näidatakse seda, mis tulemas on, kuigi mul polnud aimugi, millal. Tähti muudkui langes, ent korraga jõudsid nad läbi meie atmosfääri maa peale ning ma nägin, et need pole lihtsalt väikesed taevakivid, vaid leegitsevad meteoriidid, mis punakat kuma õhku heites maale langedes plahvatasid. Selliseid punaseid tulekeri oli terve taevas ja silmapiir täis, ent kõik oli täiesti hääletu. Mõne aja pärast ma tõusin ja läksin koju, et seda kõike abikaasale rääkida ja näidata. Tulime randa tagasi autoga, ent siis nägime, kuidas vesi oli hakanud tõusma, ulatudes juba poolele rannateele...