19./20.mai 2012

Olin koos paari sõbrannaga (ei mäleta küll, kes täpselt) ühes Inglismaa kirikus. See oli niisugune hallidest kividest hämar kirik, kus päikesevalgus sisse paistes peegeldus heljuvatel tolmuteradel ning väikesest aknast hoovav valgus ei teinud seda paika kuigivõrd heledamaks. Parajasti oli käimas teenistus, pastor pidas jutlust, ent meie jäime kirikusse hiljaks. Kirikusse minnes avastasin, et mul on seljas must pastorirüü, valge lipsuga. Kirikus aga olin korraga valges albas, roheline stoola üle kaela pandud. Sõbrannad lippasid kiiresti pastori selja tagant kiriku etteotsa kooriosa nurka istuma. Otsustasin, et ei ole paslik sedasi teenistuse ajal altari eest läbi jalutada ning ma istusin üksinda altarist paremal pool koori ees olevale pingile. Olin seal täiesti üksi, pastorirüü seljas ning kuulasin jutlust. Mõtlesin aga endamisi, et ma pole ju tegelikult pastor. Mis saab siis, kui jutlustaja tuleb pärast teenistust "ametiõde" tervitama. Ent siis meenus mulle, et ma ju töötangi Pauluse kirikus õpetajana - töötan Pauluse kirikus asuvas lastehoius õpetajana. Otsustasingi seda niimoodi selgitada.