Tuumapomm

Oli pime, tõenäoliselt öine aeg, aga võib-olla polnud päikesevalgust üldse enam. Seisin vana puumaja uksel ja vaatasin silmapiiri.Teadsin, et lõpp on tulemas ning keegi viskab maa peale pommi, mis kõik hävitab. Nägin, kuidas silmapiiril tulekera maa peale langes, nägin tuumaseent ja teadsin, et õige varsti jõuab lööklaine siia ja kõigel on lõpp. Kuid selle asemel, et varjuda, jooksin ma mööda mahajäetud linna (tundus, et linn oli rüüstatud ja inimesed kuhugi põgenenud), et täita veel mingi ülesanne. Milline, seda ma ei tea. Taevas oli muutunud punaseks ja ümberringi oli haudvaikus. Jooksin tagasi majja. Ukse peal seistes tundsin, kuidas tohutu kuumalaine minuni jõuab. See oli nii võimas, et oleks mu jalust maha löönud. Lõin ukse kinni ning tormasin trepist üles, mingisse saali. Tegin seda kõike ilma paanikata, teadsin vaid, et aega on väga vähe ja pean väga kiiresti tegutsema. See saal oli kaunistatud, otsekui mõne näitemängu tarvis (dekoratsioonidel oli mets ja taevas) ning seal olid mõned üksikud inimesed, kuid ka nemad ei olnud paanikas. Korraga tundsin, et suudan lennata ning tegin mitu tiiru ümber saali. Tundsin end vabana ja rõõmsana. Kõik, mis väljas toimus, ununes täiesti.