Tulekerad...

Ühes unenäos olin ma koos hulga inimestega hiiglaslikus klaasist seintega hoones. Hoones oli soe ja see oli heledasti valgustatud. Inimesi oli mõnisada ja ma teadsin, et need on ainsad, kes on jäänud. Seepärast leidsin ma, et oleks hea tutvuda nende inimestega. Nägin paljusid vanu tuttavaid, kellest mõnda ma polnud aastaid näinud, aga paljud olid täiesti võõraid. Käisin siin-seal ringi, et leida oma lähedasi inimesi, kuid ma polnud päris kindel, kas nad on üldse siin. Näha oli kõik, mis toimus väljas, kuid tundus, et seda hoonet see kõik ei puuduta. Taevas oli tumepunane, otsekui leekides. Nägime tulekerasid kukkumas maale, kus polnud enam rohulibletki alles jäänud – kõikjal oli vaid tühermaa. Inimesed selles hoones aga lihtsalt ootasid ning veetsid aega vestlusega. Mis pidi meist edasi saama, sellest polnud meil aimugi, kuid mitte keegi ei tundnud hirmu.