28./29.juuni 2010

Ma sündisin Pariisis lihtrahva peres, linnaosas, mis oli täis kontraste – seal puutusid kokku äärmine vaesus ja äärmine rikkus. Olin väikest kasvu, tumedate sirgete juustega tütarlaps. Lapsena olin sattunud juhuse tahtel aga pealt kuulama kuningliku perekonna vandenõud. Sattusin olema ukse taga (ilmselt töötasin seal), kui üks naisterahvas (võib-olla mõni vana kuninga tütardest) rääkis, et kui vana kuningas sureb, on neil plaan terve Pariis „puhastada“ pööblist, nii et sinna jääks vaid rikkad ja ilusad. Vana kuninga päevil neil see plaan ei õnnestu, sest kuningas poleks sellega nõus, ent kuninga poeg, kes võis ise olla ka idee algatajaks, viiks selle läbi. Õnnetuseks mind aga märgati seal ukse taga ning pidin põgenema.

Põgenesin sealt ja tervest Pariisist ning elasin aastaid pagulasena siin ja seal. Aastate jooksul kerkisid aga kõrgklassi ja lihtrahva vahel järjest suuremad pinged ning plaaniti revolutsiooni. Kuninga perekonna plaanist „puhastada“ Pariis ei teadnud mitte keegi peale vandenõu osaliste ja minu. Hiljem sain teada, et täpselt koostatud rünnakuplaan oli pandud kirja ning seda hoidis oma valduses kirik, kes oli samuti asjasse segatud. Kirikurahva seas oli mul aga sõpru, kelle käest saingi teada rünnakuplaani olemasolust. Seda peideti aga väga kiivalt ning see põhjustas omakorda intriige. Nii üks kui teine, kes plaanis teada sai, leiti hiljem salapärasel moel tapetuna. Ka minu sõprade ring kirikurahva seas kippus aeg-ajalt ahenema.

Siis juhtus aga see, mida kartsin kaua – vana kuningas suri. Lihtrahvas, kes oli plaaninud revolutsiooni juba pikka aega, leidis võimuvahetuses enese jaoks soodsa võimaluse rünnata – hetkel, mil üks kuningas teise välja vahetab, on paratamatult kaitse nõrgem ja vähem organiseeritud. Nüüd pidin oma saladusega välja tulema – seni polnud julgenud sellest kellelegi kõnelda, sest nägin, kuidas plaanist teada saanuid ükshaaval hauda saadeti – olin isegi selles hirmus aastaid paguluses. Nüüd aga pidin tegutsema, sest aeg oli küps.

Ühinesin revolutsionääridega ning kõnelesin neile kuninga plaanidest. Mind pühendati seepeale vastuhakkajate siseringi ning sain osa nende plaanidest ning sain ka nendele kaasa aidata. Planeerisime hoolikalt revolutsiooni päeva. Teadsime, et kuningal on samuti valmisolek, sest plaan lihtrahvas hävitada taheti kohe teoks teha. Mind viidi lattu, kus olid revolutsionääridele mõeldud relvad ning kaitserüüd ning sain sealt omalegi sobivad valida. Leidsin aga, et lihtrahva võitlusoskused ei ole teab mis kiita ning tegin ettepaneku end eelnevalt võitluseks koolitada. Aega oli aga väga vähe, vaid loetud päevad, ent asusime siiski tegutsema.

Määratud päeval oli plaan peita vastuhakkajad majadesse ning rünnata, kui sobiv hetk käes. Pidime aga kavandama ka põgenemisteed, et saaks vajadusel kiiresti pageda. Selge oli see, et tänavale pageda poleks õnnestunud, sest need oleksid olnud kuninga sõdureid täis, majadesse jäädes oleksime aga lõksus. Tuli midagi kavalamat välja mõelda. Olin Pariisis elades tähele pannud, et just selles linnaosas, kus plaanisime rünnata, olid tänaval ventilatsiooniavad, mis puhusid tugevat õhku tänavaile. Tegin järgmise ettepaneku: ventilatsiooniavade kohale tuleks peita suured õhupallid nii, et vajadusel saaks nad otsekohe ventilatsiooniava kohale lükata, kus nad kiiresti sooja õhuga täituksid ja õhku tõuseksid. Nendega õnnestuks revolutsionääridel kiiresti õhu kaudu pageda. Mu plaan kiideti heaks ja asuti kiiresti tegutsema.

Määratud päeval olin aga sattunud Pariisist kaugemale ning olin sunnitud tegema meeleheitlikke jõupingutusi, et õigel ajal kohale jõuda. Avalikult ma reisida ei söandanud, sest olin tagaotsitav. Otsustasin end aga siin-seal maskeerida ning liikusin järjest pealinna poole. Jõudsin kohale just üsna vahetult enne sündmuste algust.

Kõik läks just nii, nagu olime plaaninud. Kuninga vägedele tuli meie rünnak üllatusena ning ka õhupallidel põgenemine õnnestus edukalt. Saime kuninga vägede üle võimu, paljastasime kogu rahvale kuninga vandenõu ning panime linnas ja hiljem kogu riigis kehtima oma tingimused.