Sügis 2010

Tegevus toimus Eestis enam-vähem tänapäevasel ajal. Riiki oli hakanud valitsema totalitaarne režiim, mis oli rangem, kui mistahes režiim enne seda. Isegi päike oli lahkunud sellest riigist, jättes maha päevikestva hämaruse. Kõikjal oli hall ja porine ja pime ning rõõm oli kadunud. Siiski leidus inimesi, kes otsustasid selle režiimiga võidelda ning olid moodustanud vastupanuliikumise. Kuulusin sellesama liikumise etteotsa. Meie peakorter asus ühes 9-kordses majas esimesel korrusel. Kuigi tegemist oli suure peakorteriga, oli see hästi maskeeritud. Maja ette avanevate köögi- ja koridoriakende ette olid löödud vineerid, mille vahelt võis siiski maja ees toimuvat piiluda. Kindlasti pidid koridoris ja köögis alati olema tuled kustutatud, et keegi ei aimaks, et seal toimub mingit tegevust või et keegi seal elab. Aeg-ajalt võis välja piiludes näha möödajalutavaid rohekates mundrites mehi, täägid õlal. Enamasti liikusid nad paarikaupa.

Plaanisime vastupanuliikumisega suuremat sorti rünnakut, et kukutada režiim. Olime selleks pikki kuid põhjalikult valmistunud ning teadsime, et meie ettevõtmine õnnestub. Kokkulepitud päeval kogunesime suurte massidena tänavatele. Kõikjal oli tunda rahutust, ent samas näis, otsekui oleks taevas pisut valgemaks läinud.

Tänaval marssides nägin korraga, et ühes autos istub teismeline poiss, prillidega, punasetriibuline kampsun seljas. Poiss oli halvatud ega saanud autost kuhugi liikuda. Kartsin, et mässu ajal jääb ta rahvasummale jalgu ja seal autos istudes ta kindlasti hukkuks. Tõstsin ta autost välja ning kandsin ta süles meie peakorterisse. Poisi nimi oli Anton. Hakkasin aga muretsema, et kuna poisi niimoodi omatahtsi autost ära tõin, võivad tema lähedased hakata muretsema. Sain poisi käest tema õe numbri. Helistasin õele ning teatasin Antoni asukoha. Tütarlapsel näis olevat siiras hea meel, et ta vend on ohutus kohas. Juhatasin siis õe samuti meie peakorterisse, et nad saaks vennaga koos olla. Tüdruk oli vennast mitmeid aastaid vanem, välimuselt umbes 20-aastane. Tal olid punakad kergelt lokkis kõrvadeni juuksed, ent midagi ta olekus ja pilgus ei meeldinud mulle. Sain mõne aja pärast teada, et tütarlapsel on plaanis meie ettevõtmine reeta ning meie peakorteri asukoht võimudele välja anda. Mul ei jäänud muud üle, kui tüdruk ühte tuppa sulgeda, et hiljem saaks tema saatuse üle otsustada. Pöördusin tagasi tänavale, et võimuvahetusel abiks olla.

Teadsin, et kuigi meid oli vaid käputäis terve riigi valitseva ladviku vastu, on meie ettevõtmine edukas ning suudame saavutada riigis taas vabaduse.