Olin Hiiumaal oma maakodus. Õues oli pime ja taamal sähvisid välgud. Taamal tundus olevat kõva tuul ja aeg-ajalt tundus mulle, et sajab. Samas ei olnud tegu tavalise äikesetormiga. Tundus, nagu oleks terve taevas korraga mässu tõstnud ja see oli alles algus. Tajusin, et see on tavapärasest kaugel. Siis korraga kuulsin Jumala häält minuga kõnelevat. See kõlas natuke nagu läbi viletsate kõlarite ja see pani mind imestama, samas meenus mulle, et olen alati Jumala häält just sellisena kuulnud (mitte ärkvel olles) ning et ei ole mitte mingisugust vahet, missuguse tämbriga Looja kõneleb, oluline on sõnum.
Ta hoiatas mind ühe tuttava hukkumise eest. Tema sõnul ootavat see tuttav praegu pangas mingit ülekannet ning panga lähedal toimub suur gaasiplahvatus ja ma peaksin teda hoiatama. Just siis, kui plaanisin hakata talle helistama, tulid Hiiumaa kodu ukse juurde gaasimehed. Teadsin, et need on needsamad, kes põhjustavad hiljem panga juures gaasiplahvatuse. Miks ma neid mehi hoiatada ei võinud, seda ma ei tea, aga teadsin, et kui nad on juba minu ukse juures, on mul vaid vähe aega tuttava hoiatamiseks.
Läksin siis ümber maja, et hakata tuttavale helistama. Kogu see aeg oli taevas tume ja taamal möllas ebatavaliselt. Korraga tundsin, et kerkin õhku ning kõrgel enese ees nägin avanevat valgust ja kaunist aeda lilledega. Sinnapoole ma tasapisi heljusin. Teadsin, et see on Jumalariigi serv, mida nägin. Ütlesin Jumalale: "Issand, kui Sina soovid, et nüüd peab maailma lõpp tulema ning Sinu kuningriik maa peale, siis ma olen seda alati väga väga oodanud. Ent kui vähegi võimalik, ära lase sellel maailmal veel hukka saada. Anna meile veel aega!".
Selle peale ma ärkasin. Jumal on meile veel armuaega andnud...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar