16./17. detsember 2015

Selles unenäos kõndisin ma koduküla randa (nii jah, nagu laulus). Ilm oli imeilus, meri oli madal ja sillerdas päikese käes. Oli väga  soe, ilmselt üle 30 kraadi, mida juhtub sealkandis üldse viimasel ajal väga harva, aga lapsepõlves on ette tulnud. Tuult praktiliselt ei olnud. Seisin ja vaatasin merele, mõeldes, et täna on ebatavaliselt soe praeguse aja kohta - mulle näis unes, et on alles juuni või isegi veel varasem aeg. Igatahes oli mul seljas hele suvekleit ja ma seisin paljajalu soojas vees. Kõik oli ümberringi vaikne. Korraga kõnetas mind keegi - kui unenäo algul näis, et keegi tuli minuga kaasa, siis sel hetkel olin rannal täiesti üksi. Hääl ütles mulle:

"Te võite ju seal Hiiumaal elada vaikselt ja rahulikult. Aga see, mis maailmas toimub - kliimamuutused, rahutused, sõda, hakkab paratamatult ka teie elu mõjutama. Kuula!" Jäin vaikseks ja kuulsin metsade taga kauguses müra - see oli maailmas toimuva müra. See polnud otseselt sõjakära või torm, lihtsalt märguanne sellest, et seal metsade taga on maailm, mis peagi hakkab endast märku andma.

Järgmisel hetkel heitsin pilgu helesinisesse taevasse, mis seni oli olnud täiesti pilvitu. Nägin mere kohal suurt äikesetormipilve moodustumas, just sellist seenekübara kujulist, mis end vaikselt lahti rullib ning tormi maa peale toob. Teadsin, kui kiiresti selline torm võib peale tulla ning jooksin läbi vee kodu poole. Peatusin siiski hetkeks. Vesi oli nii kutsuvalt soe. Ma mõtlesin, et kas ma veel üldse saan ujuma, kui ma seda nüüd ei tee. Oleksin tahtnud ennast veel korra sooja vette kasta. Kuid kuna vesi oli väga madal, mõtlesin, et selle ajaga, kui leian sügavama koha, on torm juba kohal ja ma ei jõua enam koju joosta. Nõnda pöördusin nukralt kodu poole.

Sõnum, mis tuli kohe unenäo järel: Hiiumaa, see rahulik ja eraldatud paik on nagu Eestimaa - me elame siin justkui õndsas teadmatuses. Meil on rahuaeg ja elatustase on kõrgem, kui ta kunagi varem on olnud. See rahuaeg on teinud kõik laisaks - valitsus mõtleb rumalusi välja, rahvas ei vaevugi enam sõnu valima, kõik virisevad ja sõimavad kõiki, oluliseks on muutunud tühised pisiasjad, moraal, eetika ja tõelised väärtused ei huvita enam kedagi. Aga sõnum on selles, et see hea ja päikeseline aeg saab läbi. Mitte et me peaks kartma pagulasi või terrorismi, vaid me peame valmis olema selleks, et maailmas toimuv heidab oma varju ka meie peale - majanduslikud, klimaatilised ja muud mõjud on rullumas meie peale.

Kui ärkasin, öeldi mulle: "Jäta see unenägu meelde!" Kell oli umbes pool 2 öösel.

PS. Selle unenäo nägemise ajal ei olnud mul veel õrna aimugi, et juba umbes aasta pärast lähen ma ka reaalselt Hiiumaale elama. Nõnda on see sõnum muutunud veelgi otsesemaks.