***
Olin Rootsis, Stockholmis. Ilmselt olin seal mingis laagris või koolitusel või tööga seoses, aga elasin seal koos paljude teistega ühes majas, mis oli veidi ühiselamu moodi. Ühel hommikul aga nägin läbi klaasist välisukse, kuidas majast möödub pidulik protsessioon. Tormasin uksest välja ja jäin möödujaid vaatama. Protsessiooni eesotsas olid kirevates riietes kolm piibli tarka-kuningat - Melchior, Balthasar ja Caspar ning neile järgnes suur hulk teisi kirevates riietes inimesi. See oli kuidagi pidulik ja pühalik, nõnda et seisin hinge kinni pidades seal tänava ääres ja vaatasin möödujatele järgi.
***
Olin ühes elumajas koos klassiõega. Istusime magamistoas ja vaatasime suurest aknast välja linna peale. Ma ei tea, mis linnaga oli tegu, aga tundus olevat mingi tööstusrajoon koos sarnaste ehitiste või agregaatidega (elektrijaam?). Korraga hakati neid ehitisi järjest õhku laskma, nii et plahvatuse tolm lendas taevasse. Taevas tõmbus tume-tumesiniseks, otsekui enne tormi ning me nägime äikest. Tegin ettepaneku istuda selg vastu seina, akna alla, juhuks kui plahvatus akna sisse lööb, siis paiskuvad killud üle meie peade (mis ei ole muidugi üldse mõistlik mõte - istuda akna alla). Peagi aga tajusime, et kuum tulemöll on jõudnud meie toa põranda alla ning põrand hakkas kiiresti kuumenema. Selle tulemölluga seoses mainiti kuidagi Venemaa seotust, nägin voolavas tulelõõmas, mis oli otsekui laava, ka ühe riigi lippu, aga ei suutnud tuvastada, kelle. Võib-olla oligi see Venemaa lipp, igatahes mitte Eesti. Meie ainuke võimalus põgeneda näis olevat korteri teisel pool olevast aknast välja hüpata ja barjääri taha varjuda - sealt polnud väga kõrge hüpata. Läksime akna juurde, et plaan teoks teha. Siis ärkasin. Number kolmega oli siin seos see, et unenäo keskel oli 3 siili. Kuidagi olid need seotud kolme Jeesusele kõige lähemal seisvate jüngritega. Mis oli nende koht selles unenäos, ei tea.
***
Seisin keskaegse Tallinna tänavail, mis oli täis inimesi - tundus, et käimas on mingid pidustused, inimesed olid riietatud värvilistesse riietesse, siin-seal nägin kõmpidel kõndivaid narririietes mehi ja teisi kostümeeritud tegelasi, kes inimeste meelt lahutasid. Korraga olin aga tagasi olevikus, kuigi minuga oli olevikku kaasa tulnud 3 mustades riietes tegelast. Ühte neist ma enam ei näinud ega teadnud ka, kes ta oli, teine oli kurjade kavatsustega nõid, kelle eest püüdsime põgeneda. Kolmas aga oli linnunokataolise maskiga katkupalper - see oli inimene, kes keskajal käis katkuhaigete piinu leevendamas, lõigates nende paiseid lahti ning lastes paisetest mäda välja. See oligi sageli surijatele ainus leevendus. Nakatumise vältimiseks kandsid palprid maski (sellist, nagu all pildil, kuigi 14.-15. sajandil, mil mu unenägu algas, tegelikult sellist kostüümi ei kantud, see tuli hiljem kasutusele ning selle nokakujulise osa sees olid lõhnarohud, mis pidid takistama nakatumist.). Nõnda oli see ka mu unenäos. Ka silmad olid tal kaitstud omamoodi prillidega. Kõndisin koos temaga mööda Tallinna tänavaid ning ta püüdis inimestele selgitada, mis on must katk ja mida see endaga kaasa toob. Kuid näis, et inimesed ei tahtnud teda väga kuulda võtta. Palper oli ümbritseva suhtes väga tähelepanelik ning püüdis end tänapäeva elu-oluga kurssi viia. Näis, et imestamise asemel püüdis ta külma rahuga uusi asju lihtsalt omaks võtta. Ta oli siin, et jääda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar