Kiviviskajad

Kolmandas unenäos istusin ma koos paari teise inimesega lauavirna otsas tolmuse jalgpalliväljaku serval. Väljak oli täis räbalais poisikesi, kes olid jagunenud kahte leeri ning loopisid üksteise pihta kive. Mõni kivi oli piisavalt suur, et kellegi pea purustada. Nad karjusid ning keerutasid tolmu üles. Päike säras nende pleekinud auklikele riietele. Vaatasin poisikesi ning mu südames oli valu. Mõtlesin, mis siis saab, kui mõni neist kellelgi pea lõhki lööb. Tahtsin minna nende keskele ning öelda: “Pidage kinni! Nüüd visaku esimesena kivi see, kes süütu on.” Libistasin end aeglaselt lauavirna otsast alla, et nende vahele astuda, kuid ärkasin.