Seisin pimedal maanteel koos kellegiga, keda ma ei tundnud. Maantee oli piiratud mõlemalt poolt traatvõrega. Võre tagant paistsid tuled, mis olid otsekui linna tuled nig need olid mõlemal pool nii kaugele, kui silm ulatus. Ütlesin minuga kaasas olnud inimesele, et see on Kurjuse Impeerium. Teadsin, et pean sinna sisse minema ja kellegi päästma. Olin selle kohta samas unenäos varem ilmutuse saanud. Selles ilmutuses seiklesin ma tohutus kaevanduses, mille sügavuste põhja minu silm ei ulatunudki. Kõikjal oli hämar valgus, otsekui oleksid kõikjal põlenud sajad väikeses tahmunud laternad. Nägin ümberringi töötavaid inimesi. Mida nad täpselt tegid, seda ma ei tea, kuid tundsin enese ümber sellist hirmu ja ahastuse õhkkonda, et tundsin südames külmavärinaid. Ometigi, olles näinud sellist ilmutust, ei kartnud ma seal võre taga seistes sisse minna. Teadsin, et Jumal on minuga ning ma tulen kõigega toime. Ka seda olin ilmutuses näinud. Nägin ennast tegemas surmasalgavaid hüppeid üle kuristike, ent teadsin ometi igal hüppel, et ma ei kuku kuhugi.
(aprill 2002)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar