Oli pime ning ma vaatasin ülalt alla maa poole. Nägin kilomeetrite kaugusele. Kõikjal mu ümber oli tardunud vaikus, kuid pilt, mida enese all nägin, oli kõike muud kui vaikne. Nägin nii kaugele, kui silm ulatus, põlevaid linnu. Nende kuma ulatus taevani, pannes taeva pruunikalt kumama.
Korraga olin ma Õngul. Seisin köögi akna taga, litsusin nina vastu akent, et näha kaugel lõõmavate linnade kuma. Tundus, et kauguses oli tume taevas kergelt punakas. Järgmisel hetkel olin nõid – pika musta mantli ja musta torukübaraga. Istusin koos teise nõiaga luua selga ning sööstsin taevasse. Tegin juba hahetava taaeva kohal paar peadpööritavat surmasõlme...
(14./15.aprill 2002)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar